The Mobility Lab has a new member – a mobility study specialist Elise Jalonen. Here is a small interview with her.
Welcome, Elise!
Why did you choose geography?
I have many sides to me and very different interests. I love being in a formal setting, doing presentations or data analysis. On the other hand, I love being in a forest and doing fieldwork. Hiking and being in nature is a big part of me. Geography studies are diverse, allowing me to develop my strengths and weaknesses. I can’t deny that my parents have probably affected my choice. Coincidentally or not, they are both human geographers. I have grown up surrounded by their coursemates and fellow geographers. I remember when I was just a child sitting around big dining tables and listening to all the crazy stories from dormitory parties, fieldwork in bogs, and hikes to mountains. As I have just finished my studies, I can now say that the years studying geography were different than 30 years ago, but the people that choose geography are just as fun, creative and intelligent.
What do you do in your free time?
In my everyday life, I prioritise being active. I have danced all my life and joined the Tarbatu folk dance ensemble in my first year at Tartu University. My dance partner is also a fellow geographer. Dancing rehearsals, training camps, and dance festivals occupy much of my free time. In addition to that, I am a member of a hunting club in my home region in Eastern Estonia. So I travel back home in autumn to participate in the hunting season.
What is your favourite book?
One book that offered a huge impact is “Blindness” by Portuguese writer Jose Saramago. The book provides an alternative insight into humanity and strips down the layers of society. The book starts with a character driving a car, stopping at a stoplight, and then losing vision. Further events are incredible and, at times, horrible. Jose Saramago creates an emotional experience with complex and colorful characters and descriptions of the setting. The reading experience can be even more impactful after the worldwide pandemic. I have read more English-language literature – scientific articles and novels in recent years. I haven’t read that much in Estonian, but at the beginning of the year, I read the book by Leelo Tungal, called “Seltsimees laps” or in English, “The Little Comrade”. There is also a movie made after the book, but it truly astonished me how deep, profound, and witty this story is. Tungal is truly a fantastic writer who has given incredible insight into a child’s perspective on propaganda. Regarding today’s political situation, this book helps to create discussion and understanding of the true horrors of propaganda. I can’t remember another book that made me laugh and cry at the same time for as much as this story. So if you have free time, these books have wonderful stories that can lead to great discussions.
EESTI KEELES
Mobiilsusuuringute laboril on juuni algusest alates uus liige – liikuvusuuringute spetsialist Elise Jalonen! Selleks, et uue liikmega paremini tuttavaks saada, vastas ta kolmele küsimusele.
Tere, Elise!
Miks sa valisid geograafia?
Mul on palju mitmekülgseid huvisid. Mulle meeldib olla ametlikus keskkonnas, teha esitlusi või tegelda andmeanalüüsiga. Samas meeldib mulle ka metsas matkata ja välitöid teha. Geograafiaõpingud on mitmekesised, võimaldades arendada nii tugevaid kui nõrku külgi. Peab nentima, et ilmselt on erialavalik saanud mõjutusi ka mu vanematelt, kes on samuti inimgeograafid. Olen üles kasvanud nende kursusekaaslaste ja kaasgeograafide keskel. Mäletan, kuidas istusin juba väikese lapsena koos geograafidega söögilaua taga ja kuulasin suure põnevusega hullumeelseid lugusid ühiselamupidudest, välitöödest rabades ja matkadest mägedesse. Kuna olen just oma õpingud lõpetanud, siis võin praegu öelda, et geograafiaõpingud olid tegelikkuses teistsugused kui 30 aastat tagasi, kuid noored geograafid on sama lõbusad, loovad ja intelligentsed kui toona.
Millega sa vabal ajal tegeled?
Oma igapäevaelus pean tähtsaks aktiivne olemist. Olen terve elu tantsinud ja Tartu Ülikooli esimesel kursusel liitusin Tarbatu rahvatantsuansambliga. Minu tantsupartner on samuti geograaf. Tantsuproovid, treeninglaagrid ja tantsupeod võtavad suure osa mu vabast ajast. Lisaks sellele olen oma kodukandi jahtklubi liige. Seega sõidan sügisel tihti Tartu ja Ida-Viru vahet, et jahihooajast osa saada.
Mis on su lemmikraamat?
Üks mõjusamaid raamatuid, mida lugenud olen, on portugali kirjaniku Jose Saramago kirjutatud “Pimedus”. Raamat annab ulmelise sissevaate inimühiskonda ja koorib maha ühiskonna normide kihid. Lugu algab sellega, et üks tegelane juhib autot, peatub foori ees ja kaotab seejärel nägemise. Edasised sündmused on uskumatud ja kohati õudsad. Jose Saramago suudab seejuures detailsete ja värvikate karakterite ning olustiku kirjeldustega luua puudutava kogemuse. Ma usun, et lugemiselamus võib pärast ülemaailmset pandeemiat saada veelgi sügavama mõõtme.
Viimastel aastatel olen olnud rohkem mõjutatud inglise keelsest kirjandusest, lugedes peamiselt inglise keelseid teadusartikleid ja romaane. Eesti keelesest kirjandusest lugesin kõige hiljutisemalt Leelo Tungali raamatut “Seltsimees laps”. Raamatust on tehtud ka film, mida ilmselt suurem osa eestlasi on näinud. Kuid filmiga võrreldes on raamat hoopis humoorikam, sügavam ja tõeline meistriteos. Tungal on tõeliselt fantastiline kirjanik, kes on andnud uskumatu ülevaate lapse vaatenurgast propagandale. Mis puudutab tänast poliitilist olukorda, siis see raamat aitab luua diskussiooni ja arusaamist propaganda tõelistest õudustest. Ma ei mäleta teist raamatut, mis oleks mind nii palju samaaegselt naerma ja nutma ajanud. Seega minu lugemissoovituse saavad mõlemad lood.